Teate, et poes müüakse juba jõulukuuskesid? Või äkki keegi oskab mind harida, et milleks prantslased veel kuuske võiks kasutada? Ma ei suuda nagu hästi uskuda, et seal puu küljes kuu aja pärast veel mõni okas on, aga noh eks nad ise teavad...
Eelmine nädal ma olin muidu suht tubli, käisin palju koolis ja nädala sees õhtuti välja ei läinud. Vaikselt hakkab saabuma paanika teemal, et koolis on nii palju teha ja ma ei ole veel alustanud ja ei oska hästi kuskilt otsast alustada ka. Kaks artiklit on vaja kirjutada katsetulemuste põhjal, aga mul on osad katsetulemused veits ebaselged ja juba ette on natuke stress, et ma ei oska neid artikleid teha. Peab ilmselt lihtsalt kiiremas korras alustama, siis saabub vähemalt selgus, et mis see täpselt on millest ma aru ei saa. Praegu on lauanurga peal lihtsalt mitukümmend lehekülge graafikuid ja arvuridasid, mida ma homme rõõmsalt sorteerima hakkan. Ja siis peab ilmslet mingiks ajaks raamatukogusse sulguma, sest kodus õppimine edeneb mul siin sama palju kui Eestiski, ehk siis mitte.
Magistriprogrammidega tutvusin ka täna põhjalikumalt ning kaalutavaid variante on mitmeid ja üks tundub lausa ahvatlev. Nüüd tutleb lihtsalt moodustada mingi kiri vastutavale isikule, et teada saada, kuidas ma kandideerima pean. Minu praeguse suuna vastutav isik ei teadnud sellest absoluutselt midagi, aga noh ma loodan selle peale, et keegi peab ju ometi teadma. Kindel ei saa siin muidugi kunagi olla :D Ja täna sain kirja, et miks ma pole kevadsemestri ainetele registreerinud, millest võib järeldada ainult seda, et nad pole üldse märganud, et ma siin ainult ühe semestri olen. Nii et kui meie armas "üliaktiivne" Tartu koordinaator poleks plõksima hakanud, siis ma võiks siia vabalt kevadeni jääda.
Nädalavahetuse päevane osa möödus üldiselt magades ja öine osa peol. Kõik algas reedel Jaapani restoranis, järgnes brasiillaste caipirinha-üritus kuskil Põhja-Pariisis (tuli välja, et pooled kohal olnud brasiillased elavad minuga samas ühikas, aga kohtunud me varem ei olnud) ja geide pidu sai ka ära nähtud ühes ööklubis. Sündmusi igatahes jagus ja kokkuvõttes oli päris hea meel kui nädalavahetus ükskord läbi sai.
Esmaspäevas oli CROUSi poolt organiseeritud külaskäik Cinematheque Francaise'i saksa ekspressionistliku kino teemalisele näitusele (dekoratsiooni, kostüümid, joonised, filmilõigud). Kollektsioon on väga äge, näiteks terve tänav filmist "Doktor Caligari kabinett", ja sattus Prantsusmaale tänu ühele saksa emigrandist töötajale, kes u 50ndatel nende asjade kogumisega tegeles. Kino meenutas sel ajal küll kohati rohkem filmitud teatrit joonistatud dekoratsioonidega, mis ei pidanudki ühestki otsast realistlikud olema. Teoreetiliselt saaks neid filme seal kõiki otsast lõpuni ka vaadata, aga see tähendaks, et kooli ma vist küll tükk aega ei jõuaks, nii et jääb vist ära. Filmidest nii palju veel, et praegu käib Jaapani filmide festival, kus ma kavatsen ka kindlasti ära käia.
Esmaspäev lõppes veits ootamatult kui läksin pahaaimamatult ühiskööki oma pesu pesumasinast kuivatisse ümber tõstma ja järgmine hetk avastasin ennast viskiklaas käes korea- ja araabiakeelseid roppusi õppimas. Kahjuks pean tunnistama, et ma ei mäleta neist ühtegi. Ja prantsusekeelsete roppuste koha pealt ei saanud eriti targemaks, sest ainus kohal olnud prantsuse tüdruk oli liiga häbelik ja ei suutnud ühtegi roppu sõna välja öelda. Aga kokkuvõttes oli lõbus, kogu seltskond võtab Sorbonne'is majanduse magistris mingi inglisekeelset kursust, nii et prantsuse keelt nad keegi ei räägi, aga korea keel juba peaaegu hakkab edenema :D Ja õhtu parim osa oli see, et Lõuna-Korea tüdruk Chloe pakkus oma kodumaiseid pelmeene, mis olid super-head, nii et kuigi kõigil oli juba uni, siis ikkagi ei saanud enne ära minna kui kõik pelmeenid söödud on. Laupäeval tuleb ühikas juba uus pidu, mida me praegu korraldame (mõte oli minu oma). Ametlik põhjus on tudengite esindaja valimiste edukas lõppemine itaallase Salvatore võiduga (kandidaate oli täpselt üks).
Ja muide ma nägin hiire ka ära paar tundi tagasi. Tuhises mööda must, nii et alguses ei saanud arugi, millega tegu :D Aga hiljem oli tal veel mingeid asju ajada, sest ta ilmus uuesti kuskilt välja ja passis natuke keset tuba. See tundus mulle juba veits liiga nahhaalne, ühest korrast päevas piisab küll, ausõna. Aga peab vist hakkama harjuma sellega, et mul on nüüd toakaaslane...
Kuna ma ei ole nii ammu kirjutanud, siis on suht raske kuskilt alustada ausalt öeldes. Mul oli plaanis tegelikult rääkida pikalt sellest tennisevõistlusest, aga kuna see oli juba kaks nädalat tagasi, siis ma teen ikkagi suht lühidalt. Üldiselt oli üritus täiesti suurepärane ja oma suure tenniseturniiri kogemuse sain kätte, nii et olin igati rahul. Meil õnnestus ka valida sinna minekuks kõige parem päev, sest kuna kolmapäev oli vaba, siis oli tennisevõistlusel ka eriti palju rahvast ja atmosfäär oli täiesti super. Ja lisaks sellele langes järgmisel päeval enamik huvitavaid mänijaid välja ka, nii et hiljem poleks olnud pooltki nii huvitav.
Süsteem on selline, et piletid märgitud kohtadega müüakse peaväljakule, aga tegelikult on seal kaks väikest väljakut veel, kus toimuvad korraldajate meelest vähemhuvitavad mängud (= mängud, kus ei osale ükski prantslane). Nii et kui peaväljakul on mingi nüri mäng, siis valikuvõimalus oli ka olemas. Kokku nägime kas osaliselt või täielikult kaheksat mängu ja lahkusime kell 00.30, kusjuures viimane mäng oli sel ajal veel tegelt pooleli, aga me otsustasime siiski viimase metroo peale minna, sest Bercy'st öösel koju jalutamine ei tundunud eriti hea mõte.
Kummaline oli see, et ma ei suutnud üldse kaasa elada mõnele mängijale, kes mulle enne meeldis (Blake), aga samas leidsin ka uued lemmikud, kellest ma enne suurt midagi ei arvanud (Berdych, Gonzalez). Ja päris naljakas oli see, et ka Marat Safin osales sel päeval, aga ainult paarismängus ja seetõttu väikesel väljakul ning ainult selle mängu ajaks täitus seal absoluutselt iga viimanegi koht ja osad inimesed vaatasid mängu konkreetselt läbi fotoka. Nende väikeste väljakute pluss on see, et mängijad on paari meetri kaugusel, nii et iga liigutus ja näoilme on näha, samas ega seal väljaku kõrval istudes mängust eriti head ülevaadet ei ole. Kuna Safin/Tursunov mängisid eriti halvasti ka siis me ei viitsinud lõpuni vaadata ja läksime tagasi peaväljakule, kus õhtuks oli rahvas juba täiesti hullumas ja iga pooltevahetuse ajal läks lahti lainetamine ja laul. Õhtu parim mäng oli kokkuvõttes Gonzalez vs Benneteau ja kui ma alguses ei suutnud otsustada, kelle poolt olla, siis lõpuks olin äärmiselt pettunud kui Gonzalez kaotas. Aga aitab kah tennisest..
Reedel saabus Sten külla, mis oli ka omajagu seiklus, sest prognoositud 01.00 asemel saabus ta u 04.30, aga õnneks vähemalt mitte kuhugi äärelinna, mis oli esialgselt plaanis vaid Republique'i väljakule, nii et kokkuvõttes kujunes kõik enam-vähem normaalselt. Olin ise sel õhtul ühes baaris kellegi sünnipäeval (see ei selgunudki tegelikult, kes täpselt see
sünnipäevalaps oli, enamus rahvast olid kellegi tuttavate tuttavad, meie kaasaarvatud), mis muutus küll u kella 3 paiku juba veits igavaks, aga õnneks keegi pakkus välja oma korteri, kus pärast vesipiipu teha, nii et aeg sai 4.30ni täitsa sisukalt veedetud. Koju jõudsime ikkagi veits enne 6 ja järgmine päev ei olnud just väga asjalik. Õhtul oli minu ühikas väike pidu, mis nagu selgus oli osa kellegi valimiskampaaniast (siin mingid ühika juhatuse üliõpilasest esindaja valimised), aga noh pidu kulub alati marjaks ära. Vasakul pildil olemegi Steniga sealsamal peol. Ja paremal Pompidou keskuses.
Tegelikult möödus nädala esimene pool suht vaikselt, sest mul oli see nädal kuidagi eriti palju kooli ja Stenil oli isa ka samal ajal siin, nii et nad siis tutvusid kahekesi linnaga. Mina käisin teisipäeval Amy, Milena, Evelieni ja Pauliga korea teatrit vaatamas, mingi korea kultuuri tutvustava programmi raames. Noh huvitav oli see igal juhul, aga kuna ta oli korea keeles ja prantsusekeelsed subtiitrid olid eriti lae all ja meie istusime peaegu esimeses reas, siis kuskil 2/3 peal ma lõpetasin nende subtiitrite lugemise ära, sest kael oli päris valus. Nii et jah, lõpplahendus jäi veits häguseks :D, aga nende näitlejate näoilmed olidki tegelt rohkem väärt kui kogu see süzhee. Ja pärast seda sattusime veel ühele kontseridile, mille kohta ma ei oskagi midagi muud öelda, et muusika oli täiesti super (midagi Placebo-laadset), aga Milena ei suutnud meenutada, mis selle grupi nimi võiks olla ja ühtegi plakatit me ka ei näinud ning netis ei ole sellel klubil mingit mõistlikku veebi. Ja lisaks õnnestus meil kuidagi niimoodi sisse jalutada, et keegi ei tahtnud pileti raha ka, nii et kokkuvõttes siis täiesti müstiline üritus. Suur osa rahvast teadis nende lugusid peast, aga natuke piinlik oli küsida, et vabandage, mis kontsert see selline on.
Kolmapäeval jalutasime enamus päevast Steniga mööda linna ringi ja isegi mina suutsin mõne pildi teha, sest kõigi ülejäänud päevade pildisaak on küll äärmiselt hale, nii umbes 1 pilt päevas. Aga jah, Montmartre oli üldse kuidagi selle nädala läbiv teema, nii et panen siis paar pilti sellest üles ka.
Ja tegelikult ei ole asi mitte ainult selles nädalas, vaid ma sattun sinna üldse kuidagi väga tihti, kuigi ta asub minu juurest umbes täpselt teisis linna otsas. Selles piirkonnas lihtsalt on midagi erilist...
Samal õhtupoolikul oli veel Sorbonne'is välisüliõpilaste vastuvõtt, mis pani ainult mõtlema, miks mina seal Jussieu's asbesti keskel koolis pean käima. Sorbonne on igatahes seest veel ilusam kui väljast, aga noh maja järgi ei saa ka ülikooli valida. Seal ei õpetata lihtsalt midagi, mis oleks bioloogiaga seotud.
Ja õhtul saabud siis lõpuks Marin, keda mul oli eriti hea meel üle pika aja näha. Kui mul muidu tekitab ainult kurbust see mõte, et mul on siin enne jõule ainult natuke üle kuu aja jäänud, siis sõpru nähes tuleb ikka natuke koduigatsus ka, õigemini osade inimeste igatsus. Ja kui mõelda selle peale, et jõulude ajal on Kärt Eestis ja Maarja ülikooli lõpetamine ja pasta ja veini ja Briti komöödiate õhtud, siis ma tulen juba täitsa hea meelega koju.
Esimene õhtu siis jõime lihtsalt Montparnasse'il veini ja ajasime juttu. Eriti chill oli, ma ei oskagi midagi muud öelda. Natuke ebameeldiv oli see, et mul oli neljapäeval ja reedel konkreetselt 10 tundi kooli (muuseal eraldasime kana loote südamerakke :D), aga noh sinna polnud midagi parata ja pealegi õhtud on ju pikad. Ja see oli küll eriti mugav, et Marin elas Montparnasse'i lähedal, sest see on minu juurest täiesti jalutataval kaugusel, mis tähendab, et ei pea ööbussidega jändama.
Neljapäeval käisime seal samas ägedas jazzi baaris (Caveau de la Huchette), mille Maarja meie veebruarise Pariisi reisi jaoks leidis. Koht oli igatahes endiselt cool
ja minu meelest tõi meile teise veinipudeli sama papi, kes meiega eelmine kordki rääkima hakkas. Igatahes selgus, et seal korraldatakse tantsukursusi, nii et peaks vist minema kui ei taha iga kord ainult pealt vaadata kuidas teised tanstsivad. Seal pole nagu seda varianti ka väga, et tantsid kuskil kõrvalisema koha peal, kus keegi ei näe :D. Ma avastasin selle koha uuesti kusjuures täiesti juhuslikult sealt mööda jalutades, sest eelmisest korrast ei olnud mul üldse meeles, kus see asuda võiks. Vedas igatahes.
Reedeõhtune programm nägi ette Brasiilia-teemalist klubi Favela Chic. See koht oli täpselt nii täis nagu ühistransport tipptunnil, aga üldiselt see kipub kõigi kohtadega nii olema. Ja lisaks saime siis reaalselt elus ära näha, et mehed ilma naisteta klubisse sisse ei saa, sest mehi käib üldiselt lihtsalt klubides nii palju rohkem, et nad üritavad sellega vältida kaklusi vms.
Me ei saanud alguses aru, kas me oleme ikka õiges kohas, sest silti ei olnud kusagil näha ja siis me seisime seal mõne hetke üritades selles selgusele jõuda, kui juba lähenesid meile kaks tüüpi, kes palusid, et me ukse peal ütleks, et oleme nende sõbrad, sest muidu nad ei saa sisse. No fine siis, ega me kadedad pole. Hiljem oli Stenil ja hispaania tüübil, kelle juures ta ööbis muidugi sama probleem, aga turvamehed olid vahepeal õnneks ära unustanud, et me ühtede tüüpide sõbrad juba olime.
Laupäeval oli meil plaanis palju jõuda, aga kokkuvõttes me olime ikkagi päev otsa poolunes ja ilma lõunauinakuta poleks kuidagi suutnud õhtul kuhugi välja minna. Ja selle pean ka ikkagi ära mainima, et lõunauinaku taustaks mängis Eurospordi pealt mitu tundi mingi eriliselt julm võitlus-asi, mingite ülepumbatud meestega, kes arvasid, et nad on jõle kuumad. Pärast uinakut selge peaga see igatahes enam vaatamist ei kannatanud.
Õhtul läksime Montmartre'ile jällegi jazzi baar. Alguses oli üks teine koht plaanis, aga see oli täis ja jubedalt suitsuhaisune, nii et kokkuvõttes oli teine valik igal juhul parem. Seal saime ka viimased kohad kohe bändi kõrval, kes mängis väikeste vahedega lausa kolm tundi. Pärast ronisime veel mäe otsa Sacre Coeur'i juurde juba mitmendat korda sellel nädalal. Selgus, et Eiffeli torn ei olnud mingil põhjusel valgustatud, aga see pole siin ka eriline ime, sest enamus vaatamisväärsusi on siin öösel pimedad (Eiffeli torni kohta see tavaliselt siiski ei käi), ainult päeval tühjalt seisev Jussieu torn särab üle linna. Pildil olen seekord Amy'ga.
Eile läksid Sten ja Marin mõlemad minema. Saime veel Starbucks'is kokku hommikusöögiks kokku ja oligi kõik. Väike närvikõdi oli siiski ka veel hommikul, sest see sakslane, kellega Stenil oli tagasisõit kokku lepitud, ei tahtnud millegipärast sõnumitele vastata, aga õnneks võttis ikka lõpuks mõistuse pähe :D
Federer ei mängi Pariisis :( Kuigi ma tegelt teadsin kogu aeg, et see tõenäoliselt nii läheb, siis ikkagi olen pettunud. Oleks võinud ju... Aga noh ma üritan siin positiivselt asjasse suhtuda ja mõelda selle peale, et Gasquet ja Blake peaks küll homme mängima, nii et vähemalt on kellele kaasa elada. Plaanis on siis homme seitse mängu ehk terve päev tennist, mis kõlab väga hästi ja tegelt mul juba lähebki tuju paremaks :D Aga sellest ma kirjutan kindlasti hiljem pikalt ja laialt, nii et nüüd võtan ette järgmise teema.
Uskuge või mitte, aga pühapäeval käisin ma Disneylandis. Mu kõrvaltoas elab üks Mauriitsiuslane, kellel on mingi sõber, kes seal töötab ja saab tänu sellele tuttavatele odavamaid pileteid organiseerida. Esimene kord kui ta sellest juttu tegi, siis ei tunudunud see mõte mulle eriti ahvatlev, sest Florida Disneyworld jättis mind küll suht ükskõikseks ja pealegi see Mauriitsiuslane on päris tüütu. Aga siis hakkas Evelien ka rääkima, et Disneyland on jube äge ja peaks minema ja nii ma nõusse jäingi. Igatahes otsustasime kasutada tüütu naabri odavaid pileteid, mis tähendas muidugi, et ta tuli ise ka kaasa, aga noh kõige hullem ei olnudki. Ja lisaks ühines meiega Sophieak Kambodžast, kes võtab siin Institut Pasteur'is sama kursust, mis Evelien. Kõrval pildid tarbimegi Sophieak'iga kiirtoitu ja mina olen millegipärsat äärmiselt shokeeritud näoga, aga ma ei mäleta kahjuks miks.
Disneylandis oli kusjuures täiesti ootamatult tore. Ma ei oskagi seletada, miks see Florida versioon mind nii külmaks jättis, aga võimalik, et asi oli selles, et 14-aastasena on äge teha nägu, et see kõik siin on ju tittedele mõeldud ja mind ei huvita. Sellest olen ma vist üle saanud :D. Igatahes oli seal mitmeid täiesti ägedaid ameerika mägedega atraktsioone ja lisaks muidugi hästi palju selliseid nunnusid asju nagu keerlevad kohvitassid või vanaaegne hobustega karussell. Aga Mikit ja Minnit me ei näinudki ja üldse on see tegelikult hoopis muude asjade ümber üles ehitatud. Väikestele lastele mõeldud atraktsioonid on enamasti muinasjuttude-teemalised, muidu on päris palju kosmosetemaatikat ja muidugi Kariibimere piradid ja Indiana Jones jms. Kokku õnnestus meil seal veeta 13 tundi (9-22) ja nii väsinud ma polegi Pariiisis elades veel olnud kui pärast Disneylandi koju jõudes.
Mina erinevates suurustes kõrvitsatega.
Printsessid lossi ees.
Mina katlas.
Autod nägid väga coolid välja ja lausa gaasi sai ka anda !!!
Evelien, Yannick ja Sophieak kohvitassis.
Aga lisaks lõbustustele saabus meile ka kerge kultuurishokk kui selgus, et Sophieak kavatseb kuu aega pärast Kambodžasse naasmist (novembri lõpus) abielluda mingi mehega, kelle vanemad on talle välja valinud ja keda ta põgusalt tunneb. Kusjuures ta teeb seda täiesti hea meelega ja arvab veel, et tal on vedanud, et tal on au oma tulevast abikaasat enne pulmi kuigipalju tunda, sest näiteks tema vanemad nägid üksteist pulmapäeval esimest korda. Ja Euroopasse jäämise mõte ei ole talle ka kordagi pähe tulnud vaatamata sellele, et Kambodžas on ta tööpäevad umbes 16 tundi pikad, nii et tal ongi aega täpselt töötamise ja magamise jaoks. Ja noh isegi kui tal oleks aega, siis vallalisel naisel on täiesti mõeldamatu õhtusel ajal isegi sõbrannadega välja minna ja ka abielus olles käivad naised koos abikaasaga väga harva väljas, nii et tema tulevikuperspektiiv Kambodžas seisneb ainult töötamises ja tulevikus ka laste kasvatamises. Igatahes me olime päris shokeeritud, eriti arvestades seda, et ta on ju väga hästi haritud, aga sellele vaatamata peab sellist ühiskonda täiesti normaalseks ja arvab, et muutusteks ei ole aeg veel küps. Nii et jah Pariisis kohtab igasuguseid inimesi...
Muust elust nii palju, et neljapäeval oli meil ühikas kokteiliõhtu, mis algas umbes 7-8 inimesega, täpselt ei mäleta, aga kujunes lõpuks palju suuremaks ürituseks, sest iga korruse ühisköögis toimus midagi ja need väiksed üritused sai omavahel ühendatud. Meie Dairiga saime kutse tegelt vist sellepärast, et oleme siin silma jäänud kui neiud, kellel ei ole korgitseri ja umbes pooled inimesed minu korrusel on juba selle probleemiga tuttavad, sest nad on kõik pidanud meile mingil hetkel veinipudelit avama. Mis tuletab mulle meelde, et mul tegelt kunagi oli korgitser, aga Sten laenas selle kellelegi välja :D. Nii et, Sten, anna aru !!! Meie valmistasime Vana Tallinnat shampusega, mille kõik ilusti viisakalt ära jõid, aga näost oli suht näha, et neil oli hea meel kui see jook ükskord otsa sai :D
Laupäeval oli Louvre'i sisehoovis ja Tuileries' aias mingi suuremat sorti moodsa kunsti üritus, millest ma suurt midagi rohkem rääkida ei tea, sest me sattusime sinna peaaegu juhuslikult (Amy kuulis step-tantsu tunnis kellegi käest). Üldse ma peaks hakkama rohkem uudiseid jälgima, sest niimoodi ma magan kõik olulised asjad maha. Safini ja Berdychi vaheline tennisematch Louvre'i juures jäi ka sellepärast nägemata, et ma avastasin selle liiga hilja ja selleks ajaks oli juba Disneyland pühapäevaks kokku lepitud. Aga noh, elab üle, homme peaks tulema täielik tennise üledoos.
Koolis ei ole vahepeal midagi põrutavat juhtunud, nii et sellest polegi nagu midagi eriti rääkida. Ainult nii palju, et ühe praktisliste tööde osa lõpuks me peame tulemuste põhjal artikli kirjutama, aga ma vist võin selle inglise keeles teha, nii et pole hullu. Ja ettekande sain ka 22. detsembrilt varasemaks tõsta, nii et praegu tundub, et kõik asjad sujuvad normaalselt.
Esmaspäeval lähen ikkagi hankima arstitõendit selle kohta, et mul ei ole vastunäidustusi spordiga tegelemiseks, sest jooksmisest pole nagu eriti kasu kui ma seda kord kahe nädala tagant teen ja rohkem ma pole siiani suutnud. Ja vaevalt, et ma külemamate ilmadega rohkem suudan, nii et peab ikka sinna arsti juurde ronima, sest ülikooli sportimisvõimalused pidid tegelt väga head olema.
Rohekm ei meenugi midagi olulist. Laupäeval tuleb Sten külla ja kohe pärast seda Marin, nii et loodetavasti läheb lõbusaks (mitte, et siiamaani igav oleks olnud :D).
Okei, see väärib nüüd küll eraldi sissekannet... Nimelt täna said ostetud piletid tennisvõistlusele, mille nimi on BNP Paribas Masters. Võib-olla osad teist teavad, et see oli üks minu Pariisis viibimise aja absoluutselt kohustuslikke osasid, aga eile õhtul valdas mind juba kerge paanika, sest selgus, et selle päeva piletid, mis meil plaanis on, hakkavad otsa saama. Ja väga palju valikuid ei ole, sest nädala sees peab Evelien päev otsa laboris olema ja nädalavahetusel on ainult poolfinaalid ja finaal, ehk siis vähe mänge ja võib juhtuda, et huvitavad mängijad on selleks ajaks välja kukkunud ja sellega ma ei tahtnud riskida. Ja üksi ei taha ka minna, aga selliseid inimesi ma siin rohkem ei tea, kes oleks nõus maksma tennise vaatamise eest 40 eurot, nii et oli äärmiselt oluline saada piletid 1 novembriks. See on küll kolmapäev, aga kuna on kõigi pühakute päev, siis on see vaba, mis ilmselt seletabki tõsiasja, et piletid on otsa saamas.
Igatahes ma siis helistasin hommikul prantsuse tennisefederatsiooni piletikeskusesse, kust kuulsin et alles on ainult kõige kallimad piletid, kuigi netis oli midagi muud kirjas. Siis üritasin pool päeva Evelieni kätte saada, kes oli laboris ja ei võtnud vastu ( tahtsin küsida, kas talle ka kallimad piletid vastuvõetavad). Siis kui Evelieni kätte sain, hakkas net jupsima, nii et pidin leidma mingi muu koha kust pileteid osta. Kõigepealt kiirustasin lähimasse FNACi (ma pole vist elusees Saint Micheli bulvarit nii kiiresti läbinud), aga seal olid kõik piletid otsas, soovitati minna Bercy'sse ja osta spordikompleksi kassast. Istusin siis metroose (see pole ka kunagi nii aeglaselt sõitnud) ja kihtuasin Bercy'sse, aga kui te arvate, et seal piletikassad kusagil paistavad, siis te eksite rängalt. Seal oli täna mingi muu üritus, mile turvamiseks olid kohal vist u pooled Pariisi politseinikud, kelle käest ma üritasin teada saada, kus need piletikassad võiks olla, aga vastuseks sain ainult selle, et ma pole täna sugugi esimene, kes otsib piletikassasid, et osta tennisepileteid, aga eelmised inimesed ei leidnudki neid vist üles. Ja sellel hetkel helistas Evelien, et ta jõudis just arvuti taha ja saab piletid ära osta. Milline kergenus....
Te võite nüüd kõik ette kujutada kui rahul ma olen :D
Rahulolu rikkus just mõneti minu kõrval asuva toa elanik, kes teatas, et ta nägi oma toas hiirt !!!!! Ma väga loodan, et see minu tuppa ei taha tulla.
Sõin just eriti head idamaist toitu (ei oska öelda, millise idamaa toit see oli) ja seda müüakse siin samas kõrvaltänavas. Mina avastasin selle koha alles täna kuigi olen siin juba 1,5 kuud elanud, aga noh see tänav ei jää mulle lihtsalt mitte kuhugi minnes tee peale. Ja seda ka muidugi, et hiinaka kõrval on suur toidupood, millest mul polnud ka aimugi. Koduümbruse avastamise mõttes oli täna igati asjalik päev.
Kooli mõttes nii asjalik ei olnud. Täpselt sel hetkel kui ma hakkasin kodunt välja astuma, helises telefon ja üks kursakaaslane teatas, et loeng jääb ära ja asendatakse mingi teise ainega, mida ma ei võta. Mõnes mõttes nagu tore, aga samas ma olin juba tund aega ringi sebinud, nii et uni oli suht läinud. Ja magama ei tahtnud sellepärast ka minna, täna pidid tulema mingid putukatõrje isikud ja ma ei viitsiks neile öösärgis ka nagu vastu minna. Mina pole siin küll ühtegi putukat näinud, aga ilmselt keegi teine siis on. Igatahes ma loodan, et nad nüüd kõik surevad. Aga see selleks, hakkasin siis astuma Pompidou keskuse raamatukogu poole, et seal natuke õppida, sest kodus see mul eriti ei õnnestu. Aga ei võimaldatud õppida, sest Pompidou keskuses oli streik !!! Tegin siis sellest järelduse, et õppetööst ei tule täna midagi välja ja ei hakanud mingit muud raamatukogu ka otsima. Lösutasin niisama Luxembourgi aias ja lugesin raamatut ja sõid jäätist ja muffinit ja võikut ja võib-olla veel midagi, mis praegu meelde ei tule. Ma väga loodan, et rohkem midagi ei olnud. Ja kaks arvutusülesannet lahendasin ka ära. Homme on nimelt ensüümikineetika seminar, mida ma veits kardan.
Aga praktikumide esimene osa on küll hästi lihtne, kõik asjad on sellised, mida ma olen miljon korda teinud. Oma prantslasest paarilisega saan ka räägitud. Imelike lausetega kindlasti, aga igatahes üksteisest saame aru. Mis on väga rahustav, sest mulle hakkas juba vahepeal tunduma, et ma teen prantsuse keeles läbi taandarengut, sest loengutes istub minu lähedal üks tüüp, kellest ma ei saa nagu MITTE MIDAGI aru. ja kõige müstilisem on see, et kui ta on mulle sama lauset tulutult u 5x öelnud ja siis lõpuks inglise keele peale üle läheb, siis selgub, et ma tean kõiki neid sõnu, mida ta kasutas. MASENDAV, pole vist vaja mainida, et ma tunnen ennast iga kord idioodina. Kui ma jaanuari lõpuks hakkan temast ka aru saama, siis võib vähemalt kindel olla, et ma olen prantsuse keele alaselt arenenud.
Ilmad on siin jälle väga ilusaks läinud ja kui ma eelmisel nädalal kahtlesin, kas ma saan novembri alguseni ilma talvejakita hakkama, siis nüüd võib päeval vabalt T-särgiga käia. Marin, et sa ka teaksid, siis ma loodan väga selle peale, et sa tood mulle Eestist talvejaki, sest see kohe üldse ei mahtunud kohvrisse :D. Igatahes kuna väljas on nii ilus ja soe, siis ma olen hästi palju linnas ringi jalutanud, eriti Ladina kvartalis, kust ma avastasin ühest poest venekeelse raamatu nimega "Tallinn". Ma ei saanud küll täpselt aru, millest selline nimi, sest see sisaldas luuletusi ja jutukesi jne ning ei olnud igatahes Tallinnat tutvustav turismiraamat, aga pildistamist vääris igal juhul. Tascheni poe leidsin ka ja veel miljon ägedat kunstiraamatute poodi, nii et ma püüan endale ikka iga päev meelde tuletada, et neid raamatuid saab Amazonist ka tellida ja lennukisse tohib endiselt võtta 20 kg pagasit.
Laupäeval toimus Dairi ja Ingeri juures kartulite ja hakklihakastme söömine. Ma ei ole tegelikult üldse tundnud, et ma igatseks sellist toitu, aga kui pakuti, siis oli küll väga hea. Aga teisipäeval käisime Evelieniga Jaapani restoranis ja sushi ei olnud mitte halvem :D.
Neljapäeval saabus ootamatu kõne tundmatult eesti numbrilt ja selgus, et helistajaks oli Tarmo Quattromedist, kes oli koos sõpradega suurema Euroopa reisi raames paar päeva ka Pariisis. Reede õhtul saime siis kokku ja oli väga mõnus veini ja vesipiibu õhtu.
Kinos käisisn ka jälle. Vaatasin kliimamuutuste-teemalist filmi "An Inconvenient Truth", kus Al Gore rääkis kliima soojenemisest ja selle ohtudest. Väga mõtlemapanev oli ja enne kui filmi mõju lahtuda jõuab kasutan siin võimalust ja soovitan seda ka teile kõigile, sest aegajalt on vaja meeldetuletust selle kohta, et maailmas varitseb ka suuremaid ohtusid kui terrorism, aga nende vastu võitlemiset ei peeta millegipärast prioriteediks. Nii et vaadake filmi ja kui te leiate, et see teema on oluline, siis soovitage tuttavatele ka :)
Njah, järg ei tulnud homme ega ülehomme, vaid tuli ikka nädala aja pärast nagu juba tavaks kujunenud. Põhjus ilmselt ikka selles, et minust ei ole endiselt erilist suleseppa saanud ja ma ei suuda lihtsalt sundida ennast tihemini kirjutama. Aga võib-olla asi aja jooksul paraneb... Sel nädalal on kuidagi eriti palju tegemist ka olnud.
Juba teisipäev algas peoga, tähistasin siis sünnipäeva. Tahaks teid kõiki õnnesoovide eest ka tänada, neid tuli kohe ootamatult palju ja võõral maal on nende üle eriti hea meel. Oleks muidugi tahtnud teid kõiki sünnipäevale ka kutsuda, aga tekkis väike kahtlus, et te vist ei tuleks :D Üldiselt ma olen alati arvanud, et mu sünnipäev võiks mingil muul ajal olla, sest alati kui ma kuhugi uude kooli lähen, siis on probleem selles, et ei tunne veel eriti kedagi. Aga tegelikult polnud hullu midagi, inimesi, keda kusuda, leidus küll ja masendust ei tulnud ka peale õnneks. Päris lõbus oli tegelikult, jõime Saint-Micheli piirkonnas ühes baaris kokteile ja pärast läksime veel Champs-Elysees'le järgmisesse kohta edasi. Nalja sai palju ja tore õhtu oli. Kingituseks sain muu hulgas kaks tassi, nii et nüüd saan kaks sõpra teed/veini/midaiganes jooma kutsuda, sest siiamaani oli mul täpselt üks tass, mida tuli siis vennalikult jagada. Kõigi teiste nõudega on endiselt sama seis, nii et õhtusöögi korraldamine oleks veits raskendatud :D. Aga meil kõigil on tegelikult selline olukord, nii et igaüks peaks ilmeselt oma nõudega tulema.
Kolmapäeval läks sünnipäeva tähistamine veel veits edasi ja muu hulgas selgus, et Notre Dame on õhtuti valgustatud ainult mingi teatud kellaajani ja südaöö paiku lülitatakse valgustus ilmselt elektri säästmiseks välja. Aga seal ees on siiski päris tore öisel ajal kiirtoitu süüa (asendab suurepäraselt Atlantise-esist bussipeatust).
Neljapäeval tuli mul esimest korda siin oldud aja jooksul peale koduigatsus, sest Marin rääkis nii ahvatlevat pasta ja tantsusaate õhtust, mida nad Maarjaga korraldasid ja ma oleks ka tahtnud seal olla. Detsembri lõppu võiks kohe ühe sellise õhtu planeerida, ma ei oleks üldse vastu. Aga noh, Pariisil pole ka tegelikult häda midagi :D ja koduigatsus sai maha raputatud. Lennukipileti ostsin sellegipoolest ära, nii et Eestisse saabun 20 dets, kuigi selle kohta pole ikka mingit vastust, mis minu 22. dets ettekandest saab. Küll nad mingi lahenduse ikka leiavad. Õhtul oli Ersamuse inimeste bankett, mis kujutas endast meeletut trügimist suupistete poole. Ei olnud eriti huvitav. Me läksime sealt Ingeri ja Dairiga edasi iga kuu esimesel neljapäeval toimuvale eestlaste kokkusaamisele, mis oli veits põnevam. Aga mitte midagi põrutavat seal ei juhtunud, nii et ma ei hakka sellel pikemalt peatuma.
Kooli poole pealt on uut nii palju, et neljapäeval oli esimene prantsuse keele tund. Aga kuna õpetaja pidi minema sinna eelpool mainitud välisüliõpilaste üritusele, siis tund kestis ainult 45 min ja selle aja jooksul me keeleõppeni ei jõudnud. Nii palju sain teada, et mingit kohalkäimise protsenti ei ole, kui eksamid ära teha siis saab hinde kätte. Ma ei tea muidugi, kas see kehtib ka siis kui ma sinna esimest korda ilmun alles viiendal tunnil. Inglase Roberti käest saan igatahes infot selle kohta, mida nad seal tunnis teevad ja milliseid ülesandeid ma kodus lahendama pean ja äkki ikkagi jõuan sinna millalgi varem ka kui viiendal korral, aga see on väga kahtlane.
Nimelt oli mul reedel ka esimene praktikum. Tegelikult kujutas see endast küll rohkem praktilisteks töödeks ettevalmistavat seminari. Me hakkame nimelt kloonima GFP geeni "valgu X" geeni külge ja siis vaatame seda pärast fuorestsentsmikroskoobi all :D. Tuleb tuttav ette üldiselt. Aga süsteem ei ole siin selline, et visatakse protokoll ette ja hakake tegema, vaid seminari alguses öeldi, mida meil on vaja saavutada ja kollektiivselt arutati, kuidas sellise tulemuseni jõuda, mida me täpselt tegema peame ja miks jne, kusjuures juhendajad ei ütle ise mitte midagi ette. ma sain muidugi päris ruttu aru, et maailma kõige häirivam tunne on see, kui sa tead küsimustele vastuseid, aga mitte prantsuse keeles. Selliseid sõnu nagu lugemisraam ja multikloneerimissait ei õpetata ju ometi keeletunnis!!!!! Tegelikult polnud hullu midagi, seal oli umbes kolm beaver'it, kes vastasid kõikidele küsimustele ja kõik teised olid suhteliselt hämmingus või pakkusid mingeid valesid asju. Ja juhendajad olid väga sõbralikud ja mõistvad. Igatahes lõpus oli vaja teha ühte rühmatööd, milleks ma grupeerusin mingite prantslastega, kellega ma vist hakkangi koos katseid ka tegema, nii et ma loodan, et mu keeleoskus hakkab nüüd kiiresti arenema :D. Eriti kuna see on see aine, mis kattub mul prantsuse keelega ja juba järgmine kord pidi kindlasti planeeritust kauem minema, nii keeletundi ma kindlasti ei jõua.
Nüüd siis veel natuke koolivälisest elust. Nädalavahetusel toimus Montmartre'il veinifestival, millega tähistati selle aasta uute veinide valmimist või midagi niisugust. Me igatahes läksime Ingeri ja Evelieniga reede õhtul rõõmasalt kohale ja jõudsime umbes poole tundi veinifestivali nautida kui hakkas sadama padukat. Kõik külastajad tormasid ummisjalu Sacre Coeur'i peitu, meie ka loomulikult. Aga taevas oli ühtlaselt hall ja erilist lootust ei tundunud olevat, et vihm lähemal ajal üle võiks jääda. Kirikus ei viitsinud aga ka nagu õhtu otsa istuda, nii et jooksime läbi vihma kõige lähemasse kohvikusse ja pidasime oma veinifestivali. Pärast jäi tegelikult vihm üle, aga me ei viitsinud enam mäe otsa tagasi ronida ja luusisime hoopis Moulin Rouge'i ümbruses ringi, mis on ka igas mõttes huvitav piirkond :D.
Eile öösel toimus aga Pariisis selline üritus nagu Nuit Blanche, mis tähendas seda, et üle kogu linna oli igasuguseid kultuuriüritusi, muuseumid oli öösel lahti ja ka osad metrooliinid töötasid, et liikumine lihtsam oleks. Kuidagi õnnestus meil aga öö otsa igale poole hiljaks jääda, sest kuigi netis on selle kohta veeb olemas, siis on seal kirjas mis toimub ja kuskohas, aga väga paljude asjade kohta kellaaega pole. Igatahes meie otsustasime minna esimesena Versailles'sse, kuhu oli tulnud meeletult inimesi, aga pargis ei olnud mingit infot selle kohta, kus ja millal midagi toimub. Nii et põhimõtteliselt me mängisime lambaid ja jälitasime rahvast. Sürr igatahes. Varsti pärast keskööd läksime Pariisi tagasi, aga Nuit Blanche'i üritustest tegelikult eriti osa ei võtnud, sest me lihtsalt sattusime igale poole valel ajal.
Aga väga lõbus oli sellegipoolest. Õhtu lõppes suurepärase omletiga Saint-Micheli lähedases kohvikus (ehk siis seal samas, kus me õhtul kell 8 alustasime) ja koju sai juba esimese metrooga kella 6 ajal (minu liin ei sõitnud ööläbi).
Täna oli muidu selle nädala kõige ilusam ilm, aga ma magasin selle suures osas maha kahjuks. Kui ma üles ärgates avastasin, millest ma ilma jään, siis tegin kiiresti plaanid ja läksin vaatama ilusat arhitektuuri. Rue Mallet-Stevens siis:
Alustan siis lõpust seekord... Tulin just jooga tunnist. Väga huvitav oli, ja mitte irooniliselt, vaid tegelikult ka. Asi toimus kellegi ateljees, ümberringi vedelesid värvitopsid ja tuubid ja igasugused muud maalimistarbed. Ja jooga ise oli väga lõdvestav, aga see pole ikkagi päris see, mida ma otsin. Kui ma kannataksin meeletu stressi all, siis ma ilmselt oleks kohe 10 korra kaardi ostnud, aga kuna mul siin veel mingit stressi ei ole ja loodetavasti ei tule ka, siis me vist otsime edasi. Teeks parema meelega midagi sportlikumat ja mõlemat ei saa, sest nii palju pole raha. Kõik teised inimesed olid aga suures vaimustuses ja maksid kohe 10 korda ette ära, nii et lausa imelik hakkas, et ei oska seda nagu päriselt hinnata vist. Aga vähemalt on jooga ära nähtud ja huvitav oli igal juhul.
Muidu olen vahepeal väga kultuurne olnud :D. Reedel külastasin Pariisi linna moodsa kunsti muuseumit. See on siis see koht, mille kohta õpetaja Meeri meile ütles, et mis te sinna ikka lähete, Pompidou on palju ägedam :D On ka tegelt, aga kuna mul on siin palju aega, siis mõtlesin Palais de Tokyo ka üle vaadata. Iga muu linna kohta oleks see väga äge muuseum, aga kuna ma juhuslikult sattusin eile Pompidou'sse ka, siis pean ikkagi nõustuma, et see on huvitavam. Tegelikult ma muidugi ei sattunud sinna juhuslikult, vaid eile oli kuu esimene pühapäev ja riiklikud muuseumid olid tasuta. Kuna ma Orsay's käisin Kelliga ja Louvre on iga reede tasuta, siis otsustasime Evelieniga Pompidou keskuse kasuks (raha ei saa ju ometi raisata selliste asjde peale :D).
Pompidou keskuses oli seekord näitus nimega Le Mouvement des Images, mille kohta võite lugeda siit: www.centrepompidou.fr . Või õigemini see ongi nende põhikollektsioon, mida iga paari kuu tagant mingi uue teema järgi ümbes sätitakse, nii et iga kord näeb natuke erinevaid asju. Seekord oli näitus siis kunstist ja kinost, suht vähe oli väljas vanemat 20 sajandi kunsti, enamus oli selline kaasaegne värk, millest osa oli väga huvitav, päris palju oli aga ka sellist arusaamatut asja, mille kohta ei oska nagu seisukohta võtta (mina vähemalt). Ilmselt on sinna juurde ka neid lugusid vaja, mida ma Picasso ja Miro jt kohta tean, aga ausalt öeldes ma ei viitsi ikkagi kõiki seina peal olevaid pabereid ka läbi lugeda. Nii et ilmselt peangi jääma mõistatama. Remont oli seal ka vahepeal lõppenud, nii et muuseumi põhiosa oli kolinud tagasi neljandale korrusele ja viiendal oli osa kollektsioonist ka kronoloogilises stiilis üles pandud, aga võrreldes temaatilise näitusega korrus allpool ei olnud see üldse nii huvitav. Kuigi tegelt me olime selleks ajaks päris väsinud ka, nii et võib-olla oli asi hoopis selles...
Nagu sellest veel vähe oleks, siis laupäeval ma käisin ma kinos (jälle). Vaatasin seda: http://www.indigenes-lefilm.com/ Kogu linn on selle filmi plakateid täis ja saal oli ka peaaegu välja müüdud, kohalik hitt täiesti. See oli muide minu esimene prantsusekeelne film siinoldud aja jooksul ja üldse esimene prantsusekeelne film, milllel ei olnud mingit tõlget :D. Aga aru sai küll. Muidugi asja tegi veits lihtsamaks see, et kuna osa filmi oli araabia keeles, siis sai vahepeal subtiitreid lugeda, mis on ikka palju lihtsam. Lugu räägib muidu Teises maailmasõjas Prantsusmaa eest võidelnud Põhja-Aafrika sõduritest. Kurb, nagu sõjafilmid ikka. Ühte peategelast mängis keegi kuulus koomik, kellest ma muidugi kunagi kuulnud ei ole. Aga traagiline osa tuli tal ka täitsa hästi välja. Täitsa soovitan vaadata kui ette peaks sattuma.
See postitus jääbki täna lühikeseks ja kultuuriürituste teemaliseks, sest tegelt ma pean nüüd magama minema. Täna mul tuli loengus täiesti ületamatu uni peale, kuigi teemaks ei olnudki enam fotosüntees, vaid räägiti hoopis aminohapatest ja üldse polnud tegelikult igav. Aga homme ma kavatsen tähelepanelikult kuulata ja konspekteerida, sest kõigil teistel on siin sellised konspektid nagu meie kursaõel Leenal (neile, kes teavad). Isegi poistel kusjuures, täiesti hämastav. Aga kirjutama hakkasin täna suurest hirmust, sest Sandra juba saatis noomituse, et ma olen liiga laisk ja ei täienda oma blogi piisavalt tihti :D Järg tuleb homme või ülehomme...
